Erik Linnolt

Üks vanamees Ameerikast kirjutab Teile...

Stockholmis (vist 1949) läksime kohe peale
abiellumist fotograafi juurde pulmapilti tegema. Fotograaf oli üks noor kentsakas mees, kes juba oma esinemisega meid naerma ajas. Ta sihtis oma pilgu meie silmadesse ja ütles, jällegi täiesti ootamatult, „gigi-gidi-pumps!”. See on mul hästi meeles. Kui me Astaga mõlemad naerma hakkasime, kostis klõps, pilt tuli välja loomulik ja näitas spontaanset naeratust.
[See foto on ka raamatus – Kirjastus.]
Kana on kujunenud meie kultuuris väga oluliseks loomaks. Lehma tähtsus inimühiskonnas on ka äärmiselt suur.
Kodu- ja metsloomad mu maja ümber Farmingtonis, niisamuti ka elutud objektid, nagu auto, suhtlevad minuga. Eriti auto näib olevat uhke selle üle, kui sõltuv ma temast olen.
Mulle on alati tundunud, et kui EV aastapäev on pühitsetud, siis ei ole kevad enam kaugel.
Erik Linnolt

„Maailma mälestuste külluses on üks klassikaline rubriik – arsti mälestused. Eesti memuaristikast võime arstide kirjapandu kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Doktor Erik Linnolti mälestused (Linnu tiivul, 2000, ja Linnu tiivul. Revisited, 2005, kirjastus SE&JS) kuuluvad eesti arstide memuaarkirjanduse paremiku hulka. Erik Linnolti (1920–2015) kirjade valik rikastab meie memuaristikat ja kirjandustki,” kirjutab kirjandusteadlane ja elulugudekoguja Rutt Hinrikus raamatu saatesõnas.
Toimetaja Helju Jüssi, kujundus Andres Tali