Lydia Koidula. 
LUULE
Valik luuletusi

Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pää kõrgess’!
Aeg annab arutust!
Lydia Koidula. Sind surmani.

Koidula luuleraamatu saatesõnas meenutab Joonas Hellerma Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva pühitsemist Paide kirikus:
„Paide meeskoor laulis teenistuse alguses Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm”. Nende kaeblik ja kõrgustesse pöörelnud hüüd: „mu isamaa, mu isamaa!” heliseb mul siiani kõrvus. See oli korraga melanhoolne ja kurb, laulus kandus kirikusaali tunne ühest vanast maailmast, isast ja emast, vanaisast ja vanaemast, nende isadest ja emadest ja nii muudkui edasi. Ometi oli selles nukruses ka ülendav puudutus, mis sulatas südamepõhjast lausa pisaraid. Isamaa, sellel pole midagi pistmist plakatite, loosungite, valimiste, kellegi tõe või õigusega. Ei, isamaa on midagi, mille oleme enamasti hoopis unustanud. Ta elabki kusagil kihistuste all, nagu salajane jõgi, üks kauge sündmus aegade vaikusest. Koidula on romantikute seast. Ta kutsub oma luules saavutama üksmeelt ja julgustab eneseusku.”



Koostajad ja toimetajad Sirje Endre ja Katre Scott-Hopkins, kujundus Andres Tali