Viivi Luik

SEITSMES RAHUKEVAD

Viivi Luik:

Võib-olla on kogu selle raamatu kirjutamise põhjus ja saladus tõesti ainult mõnes lumele langenud kuumas verepritsmes, mida ma lapsena nägin. Veel tähtsamad, kui verepritsmed lumel, on minu jaoks need külmunud sinilillelehed, mis romaanis lapsele kingitakse.

Selle üllatava kingituse juurde kuuluvad lume alt tõusev igavene päike, kevad ja lootus. Selle raamatu lipukiri ja vapimärk on päike. Lume alt välja kaabitud lootus, mis antakse edasi lapsele, kes ta tulevikku viib.

Viivi Luige romaan „Seitsmes rahukevad″ oli juba oma esmailmumise ajal 1985. aastal suursündmus. Ilustamata ja karmilt, kuid samas väga poeetiliselt ja lootusrikkalt kirjeldab autor sõjajärgse Eesti tegelikkust ja inimeste elu. Seejuures on hämmastav, millise ettenägelikkusega nägi Viivi Luik 1980. aastate keskel kauget tulevikku – raamatu pea igalt leheküljelt võib lugeda mitte ainult sellest, mis on, vaid ka sellest, mis saabub.

Maarja Vaino: „Õieti jutustavad meile lugu kaks häält: lisaks lapsele ilmub aeg-ajalt teksti ka kõiketeadev autorihääl, mis kommenteerib olevikku tulevikusilmade kaudu ning teab rohkem, kui väike laps teada oleks võinud. Selles autorihääles on midagi rahustavat, see esindab aegade ülest vaatepunkti, mis kinnitab, et isegi suurte tragöödiate ja katkestuste ajal on olemas kestvuseseeme – nii nagu õunapuuseemned lapse isa taskus.ˮ

Joonas Hellerma: „Viivi Luik annab kirjandusele ja kirjanikele erilise ülesande. „Luuletajate närvid” ja „mõtlejate ajurakud” peavad töötama, et hakata vastu unustusele, massikultuurile ja sõjale. Viivi Luige romaan on kõigi nende innustajaks, kellele teevad muret oma ajastu tuuleveskid ja kes otsivad õilsamaks saamise teed.ˮ

Toimetaja Hedi Rosma, kujundaja Andres Tali.